On möödunud jälle natuke aega sellest kui Emerald sattus tuurile ning on seeditud seda trippi ja on aeg sellest nüüd pikemalt jahuda.
Käes oli novembri lõpp, kolmapäev kui proovika eest sai asjad veetud Levo kaunisse škodasse ja asuda teele Riia poole, et sealses klubis Nabaklub anda konsa koos soome bändi Re-Armed ning läti bändi Emhetiga. Enheti poisse teame juba pikemast ajast kui soomlasi nägime esmakordselt. Kui Emerald Riiga jõudis, olid soome poisid juba lava taga chillimas ning meie üllatuseks Re-Armed-i trummar rääkis eesti keelt, ühesõnaga meil oli nalja kohe nabani. Oli algamas viiepäevalise tuuri esimene konsa, ning ootus ärevus oli loomulikult suur, kuna pole me ju nii kaua kuskil tuuritanud koos. Ehk me ei osanud aimata milline seiklus sellest tuleb ja kas me peame üldse üksteise seltskonnas vastu nii pikalt! Oli aeg astuda lavalaudadele ja nagu tavaliselt siis Nabaklubsis oluliselt palju inimesi ei olnud ning arvestades et oli veel kolmapäev siis me ei lasknud ka ennast sellest eriti heidutada, andsime endast 169% ja Ott kukkus esimese loo ajal juba koos pilliga pikali (kainelt!) Levo loomulikult naeris ja ei plaaninudki mind aidata, ning teise loo ajal lõin kohe Karelile oma bassiga vastu vahtimist! Tuur algas edukalt :)Pärast konsat lahkusime oma kullakallisse hostelisse kus me ka eelnevalt olime ööbinud, võtsime soomlased kampa ja läksime alla baarileti äärde istuma ja kohalikku mõdu nautima. Sommidega oli meil väga hea suhtus klapp kohe alguses ehk siis oli väga mahe õhtu, isegi baarist sai õlu kõik otsa aga õnneks vastas olev pubi lohutuseks müüs meile kuigi olid juba sulgenud! Hommikul ärgates ja alla minnes oli mõte kohvi võtta kuid paraku oli minu pangakaart juba pärast esimest õhtut tühjaks saanud :D tegime loomulikult tšekist pildi ja platseerusime klubisse oma asjade järgi.
24 november, neljapäev. (teine tühi pangakaart) Järgmine sihtkoht asus Riiast heal juhul paarkümmend kilomeetrit, koha nimeks oli Jelgava. Koht oli väga hubane, saime tellida pitsat omale söögiks ja samuti lasti meil proovida erinevaid õlle marke, et nende seast valida välja oma lemmik, kuna läti õlled just kõige kirkamad kriidid karbis ei ole, siis valisid kõik ühe ja sama margi. Neljapäeva kohta oli seal rahvast rohkem kui inimesi, lava eriti suur ei olnud aga mahtusime sinna nii ära et keegi ei kukkund pikali ja keegi ei saanud vasta tatti kellegi instrumendiga. Laiv oli mahe mõned inimesed ikka moshisid ees ja kohe oli hea mängida. Kuna meie ööbimiskoht oli 4 kilomeetri kaugusel pidi olema keegi kaine rool ja paraku oli selleks Levo (as usual) ehk siis kaua kohapeal ei oldud vaid mindi rahulikult ühikasse, umbes sama nagu leedus, põhi nõuka, ning poeti suht koht teki alla ära järgmist päeva ootama.
25 november, reedene päev. (kolmas tühi pangakaart) Hommikul lõime oma luugid lahti ja istusime jällegi vahvasse škodasse ja panime Liepaja poole ajama, paar tundi sõitu ning kohal me olimegi. Levo, Rauno ning Baskin olid seal varem esinenud kui mina sõjaväes olin ja Karel tartus kopitas, ütlesid et koht on väga massiivne, suur ja uhke. Sinna jõudes pidime tõdema et nad ei liialdanud üle üldse kohe! Lava oli cirka 25m ja sõgavus umbes 10m, tore oli tõde, et Kareli kitarri kaabel oli 1,5m pikk. Lava nähtud, kohale silm peale visatud näitasid poisid meile kõrval hoones asuvat söögi putkat, korralik koht sai burgerit ja pitsat, teisel pool külge oli kohe hotell kus me ööbisime, mis ei olnud just ka kõige väiksem. Ühesõnaga elu oli lill, sul on hotell mille kõrval on kohe esinemis koht ning peale seda kohe söögi koht, mida veel tahta?! Esinemis ajaks oli meile paika pandud 00:00 ja me olime esimesed kes said seda kohta mekkida tol õhtul, tunne oli meeletult hea, nii palju ruumi kus joosta laval, nii palju teha, lihtsalt vapustavalt mõnus oli seal mängida!!! Pärast konsat võtsime rahulikult aja maha ning nautisime sealset seltskonda ja pidu, kui soomlased lavale läksid viskas Rauno endale selga nende bändi särgi ning Karel pani endale selga oma Batmani pusa millel olid ka kõrvad ja mask küljes ning lavale nad läksidki, nalja nabani, rahvas ei jagand üldse matsu meie naersime kõhud kõveras. Pidime tõdema, et see koht on ikka üks kõige lahedamaid kus me eales oleme esinenud ja seda kinnitasid kõik meie bändi liikmed!
26 november, laupäev. Äratus kell 11:00, löödi luugid lahti, käidi pesemas ja asuti jällegi teele, seekord kodule hulka lähemale, Cesisesse! Läti teedest oli juba suht koht kopp ees kuna neil oli ainult 1 märk seal koguaeg ja selleks oli "Künklik tee 25 km" arv küll muutus aga põhimõte jäi kõik samaks terve reisi vältel. Tee oli pikk ning vahepeal tegime söögi pausi Hesburgeris kui Rauno käest küsiti Majonese or Ketsup, tema vastus oli Fanta!
Kõhud täis ning suund ikka Cesise peale, kui kohale ükskord jõudsime oli juba väljas pime kuid koht Fonoclubs on meile tuttav koht, et ülesse leidmisega meil raskusi ei olnud. Viisime asjad lavataha kuigi see oli lavapeal ja lavaga mitte kuidagi ühenduses, ning seal istus Enheti bassimees kes vahvalt lõikus juur ja puuvilju meile, laud oli söögist lookas ja peab tõdema et mees tegi kõva tööd seal üksi! Peale meie, soomlaste, ning lätlaste esines seal üks Indie kollektiiv Austriast, Fictionplay. Need mehed oskasid alles mängida ja lõõritada, nagu kulda! Mahe oli lihtsalt vaadata. Meie konsa oli väga khuul rahvast oli palju ning esinemise kulg veeres nagu hernes! Pärast laivi tuli üks lätlane minu juurde, loomulikult Baskini juhatusel kuna ta ei teadnud rallist midagi, igatahes tuli mees minu juurde ja hakkas rääkima Markko Märtinist ja rallist, lubas ta tervele bändile järgmine ralli eestisse järgi tulla ja piletid välja teha, JÄÄME OOTAMA MEES! Kui asjad sai pakitud otsustasime, et läheme koju ära täitsa, maad palju polnud ja kauni škoda võtmed usaldati minu kätte. Soomlased sappa ja Karksi-Nuia poole ajama, loomulikult oli selleks ajaks eestis suur torm ja maru ning ei puudunud palju, et nii meie kui soomlased oleks mingile puunotile otsa sõitnud. Jõudsime õnnelikult Nuia ning mina, Karel, Rauno ja Baskin otsustasime edasi Viljandisse minna kuna ruumi oli nuias vähe ja Viljandist on hea kohe konsale liikuda, Kodu jõudes oli Karel Baskini pehmeks rääkinud ja nad platseerusid minu poole, kuigi oli juba varahommik.
27 november, pühapäev. Oli kätte jõudnud meie tuuri viimane päev, millest oli meil ülimalt kahju! Ilm oli mega halb ja arvestades et oli pühapäev siis palju inimesi me ei oodanud, kuid meie õnneks olid vähemalt mõnedki kohale tulnud ja päris tühjale saalile esinema ei pidanud. Rubiini jõudes oli rõõm tõdeda et koht on iluoperatsioonil käinud ja lava nägi väga lahe välja, kiitused Nöpsile! Laiv sujus ilusti ja soomlasedki tegid nalja, võtsid nemad siis wc paberi rullid, mässisid end sisse ja tulid lavale meiega moshima, tore oli vaadata muumiaid meie muusika taktis õõtsutamas.
Me tahaks tänada kõiki kes natukenegi olid selle tuuriga seotud, päris ausalt see oli üks vingemaid tuure mis me oma lühikese eluaja jooksul teinud oleme!!! TÄNUD KÕIGILE!
Emeraldi võite see aasta veel viimast korda näha Jõululaupäeval 24-ndal detsembril Tallinnas klubis Tapper, kus me soovime õnne Ceremonial Perfection-ile nende 4-ndal sünnipäeval! Näeme seal.
Minge randa, võtke rätik ja päiksekreem kaasa ning päevitama.
.png)