Kindlasti on Teie peas keerelnud küsimused, kuhu jäi Eesti võit Eurovisioonil ning miks mõned lehmad annavad vähem piima. Pärast mitmeid aastaid analüüse ja teste on meie sõltumatu instituut vastused leidnud, kuid me ei saa neid hetkel avaldada, sest need on ühes teises kohas suures mustas kotis. AGA saan vastata Teie küsimata küsimusele, mis on toimunud vahepeal.
Emerald on sel aastal olnud röövretkel päris mitmes välisriigis. Kuna Lätist sai juba räägitud, siis peatuks pikemalt esimesel Leedu reisil. Kõigepealt külastasime Vilniust, klubi XI20, mis oli oma õhkkonnalt väga aromaatne ja üsnagi hurmav. Tõeline underground klubi, kus käisid peamiselt punkarid. Peale meie oli veel üks bänd, mille nime kahjuks ei mäleta, kuid poisid mängisid ausat punki. Üldiselt oli see klubi väga äge, aga vedas, et me seal ööbima ei pidanud, sest kohati lehkas seal nagu laudas. Kitarri pidi ka laivi ajal rohkem häälestama, sest vinge virtsahais tõmbas keeled kosmilise pinge alla. Teine sihtkoht oli Šiauliai, Pogo Baras. Sinna jõudes käisime klubi kõrval olevas restos ja õgisime kebabi ning üks mees andis sisse veidra tellimuse: "I have a 30 cm Mexican Strong please!" Õnneks kelner ei vastanud talle, et: " Yes, very nice, but can I take your order?" Kõhud täis, läksime tagasi klubisse, kus võisime alustada juba soundcheckiga, mis sujus enam-vähem okeilt. Võib-olla Leedu valgustehnika peabki kidravõimud surisema panema. Kuna esinemiseni oli üsna palju aega, siis potsatasime baari ees maha ja haarasime humalakannud kätte. Aeg kippus venima, kuid lõpuks oli üle ootuste palju rahvast koos. Olime õhtu ainus bänd ja kohal oli ligi 100 inimest. Pärast väsitavat laivi suunati meid hostelisse, kus olid ülipehmed voodid, kuid samas hommikul duši all käies kukkusid seinast mõned plaadid maha. Kahe otsaga asi.
Pärast Leedut anti meile ka võimalus parvetada Soome. Võimud ja kitarrikohvrid käes, sammusime laeva peale ja parkisime ennast kohvikusse laua juurde. Sõit möödus väga uniselt ning nii mõnigi mees ärkas reisi lõpus aknalaual. Sadamasse tulid meile vastu Jebus ja Tommi, kes parkisid oma autod võimalikult kaugele, et võime nii palju tassima ei peaks. Lõpuks jõudsime Forssa linna, mis oli vist Soome ameerika autode pealinn, sest pea igal momendil võis näha liikumas mõnda uunikumi. Kuna soundchecki võis alustada alles kell 11 õhtul, siis pidime terve päeva ära sisustama. Just nimelt, me ei teinud mitte midagi. Kui nälg hakkas võimust võtma, siis sammusime baari juurde ja tellisime mõned õlled ning kenad praed. Kahjuks läksime me kolm (Rauno, Raido ja mina) einevalikuga alt. Tellisime kanatiivad Texas Pete'i Hot kastmega. Ja see oli tõesti hot. 12-st kanatiivast suutsin ära süüa 3, siis hakkas suu metsikult tulitama. Alles pärast kahte klaasi õlut hakkasid tingimused paranema. Lõpuks küsisime baarist jääkuubikuid ka, et neid tiba lutsutada. Lõpuks saabus aeg soundcheckiks ning varsti pärast seda võis juba esimene bänd lavale astuda. Me mängisime viimasena ning kuigi publikut palju polnud, siis oli ikkagi äge müristada.
6. mai - Ärkasin hommikul 7-st, et minna Viljandisse ja kell 9 Levoga Tallinna poole sõitma hakata. Läksime soomlastele sadamasse vastu, et nad ära ei eksiks ega kogemata kuskile mujale esinema läheks. Tuttavad näod paistsid juba kaugelt ning pärast pikemat jutuajamist võis tõsta nende kola bussi. Kuna poistel olid kõhud tühjal, siis otsustasime minna traditsioonilisse söögikohta - McDonaldsisse. Tõmbasime kiirelt juustuburksid kere vahele ja andsime bussile kõvasti piitsa. Ilmselt on sellele bussile ka varem mõnusalt piitsa antud, sest mida kiiremini sõitsid, seda rohkem oma elu silme ette kippus. Vahepeal me käisime ka Viljandist läbi, kuid kuna seal ei toimunud suurt midagi huvitavat peale prooviruumi külastuse ja väikese ekskursiooni lossimägedes, siis ma ei hakka sellest rääkima. Tegelik sihtpunkt oli Tartu. Loomulikult ei suutnud keegi vastu panna, nähes McDonaldsi silti ning võis jälle rahakotirauad avada. Pärast söömaorgiat läksime Rock'n'Roll Helli ja võisime alustada juba soundcheckiga. Õhtul mängis 3 bändi: Unholy Fables, meie ja meie Soome sõbrad Bill Skins Fifth. Kutid kütsid ikka täiega ning käimatit oli küll ja veel. Pärast laivi sõitsime Karksi-Nuia, et minna Jõgiaasade residentsi sauna. Pole midagi paremat kui saun pärast väsitavat laivi.
Pärast Tartut saime aga meeldiva uudise osaliseks. Kuigi Leedu festivali GaDi esinejad olid juba kinnitatud, siis anti meile ikkagi võimalus seal mängida. See oli väga timm. Festival ise kestis 3 päeva ja oli seni kindlasti kõige ägedam koht, kus me mänginud oleme. Kuigi üritus tundus algul rahulik ja inimesed sõbralikud, siis suutis üks tüüp ikkagi neljale leedukale labidaga äsada. Aga ka see polnud veel kõik. Laupäeva õhtu jooksul ilmus festivali peastaapi väikese ajavahemikuga kokku 14 inimest. Kõigil olid pead veriseks löödud. Samas näitas ka Leedu kiirabi, et nad on valmis sellisteks olukordadeks. 14 inimese jaoks saadeti üks arstitädi. Sellest kõigest hoolimata oli see vinge nädalavahetus ning kui kutsutakse, siis läheme kindlasti sinna tagasi.
Esinemised pole aga lõppenud. Juba sel laupäeval mängime Viljandis klubis Rubiin ning loodame kõiki mürakarusid ja nuuskmõmmikuid seal näha. Tõmbame selle peo käima ja räpime täiega raha eest ... see tähendab, täie raha eest.
-----------------------------------------------------------------------------
Umbes nii pikk peaks olema gümnaasiumi lõpukirjand.
Tähtsad jutud said räägitud ja võibki hakata otsi kokku tõmbama. Kes veel mäletab postituse alguses mainitud musta kotti ja tahab seda endale võita, siis lükkaksin siinkohal käima ühe võistluse. Kuna koti sisu on salajane, siis ei tule ka küsimus kergemate killast. Mis värvi on Ardi Liivese rahakott?
Kõik vastused palun saata aadressile emeraldest@gmail.com. Kõigi vastajate seast valime välja 2 õnnelikku, kes võivad oma raha eest reisida Islandile, et küsida ühe mehe käest, miks Juhan Paadam valetab.
Seniks aga olge tublid, grillige pihve ja taltsutage oma mürsku.
Kõike head,
Kaido
.png)