Howdy partners!

Jou määns.

On 30. mai. Üks päev veel ja juba võibki riidekapist lillelise trikoo välja otsida ning minna randa vihma kätte juunikuud tervitama. Emeraldil on aga rannas ammu käidud ning selle suve päevitusdoos kätte saadud. Mõned tunnid Pärnu mere ääres (tsiteerides härra Panot) muutsid meid grillkanadeks - pruunid ja kondised. Aga ega me sinna Pärnusse niisama ei läinud. Igal asjal on oma lugu.
21. mail umbes täpselt kell 6 või pool 7 väljusid kaks monotulega autot Jõgiaasade residentsi hoovist. Ustav sõber GPS näitas, et seekord peab Läti poole paarutama. Kui oli tervelt 2 kilomeetrit sõidetud, hakkas see riistapuu aga meile vastu töötama. Milleks minna otse kui saab ka ringiga? Minu arvamus on aga see, et GPS-i kanal oli terroristide poolt hõivatud ning meid taheti metsa vahele juhatada, et autod tühjaks teha. Eirasime rängalt elektroonilist teejuhti ja lasime kummi peeneks. Kuna vahepeal midagi ei toimunud, siis nüüd räägin sellest kuidas me kohale jõudsime. Jõudsime kohale. Kui tavaliselt algab pidu Eestis kella 9-10 paiku, siis lätlastel alles poole ühe paiku (ilmselt on see tingitud sellest, et Läti on ikkagi lõunariik ning sealsete inimeste temperament on hoopis teine). Pärast esinemist läksime ennast klubi teisele korrusele välja puhkama, mis õnnestus oivaliselt. Põrand värises mõnusalt ja iga hetk võis oodata laelambi allakukkumist. Välismaa värk. Kui sai paar tundi uneletud, oli aeg ärgata. Laadisime oma kola autode peale ja hakkasime Pärnu poole sõitma.
Umbes kell 2-3-4 jõudsime kontserdipaika ning sealt juba edasi Pärnu mere ääres olevasse randa. Vaatepilt oli ilus kui Baskin ja Ott paljajalu lainetesse jooksid. Õhtune laiv oli äge, kuigi rahvast oleks võinud rohkem olla. Sellegipoolest suur tänu neljale hullule tüübile, kes lava ees märatsesid ning sama suur tänu kolmele tüdrukule, kes nende taga seisid. You will be remembered!
Kuna ilmateade lubab järjest vihmasemaid ilmu, siis on aeg välikontsertideks. 11-ndal juunil reisime Hiiumaale ja lihtsalt tuimalt kütame selle saare ribadeks. Olge kohal!

Selleks korraks aga aitab ning olgu Jumal teiega, sest Tema on loonud maa ja taeva ja sambla. Kui teil on mingeid soovitusi (nt. lõpetage see jant juba ära), siis jätke meile kommentaar ning me tuimalt eirame seda.
Olge mõnusad ja varastage Läti rokiklubidest õllekannusid!

Kõike head,
Kaido

Buum Tsakalaka Buum

Eelmisel suvel käis Vokaal instrumentaal ansambel Emerald lindistamas oma üht rahva lemmikut lugu (neile vähemalt kes Emeraldi kuulavad) lugu nimega I Will Never Show My Britney. Võtsime isegi kaasa kaamera ja filmisime meie tegemistest, mööda mängimistest, väga hästi sisse mängimistest ja kõike muud mida polnud vaja filmida. Nüüd siis lõpuks on sellest välja kujunenud väikest sorti video küll meie esinemistest kui ka lindistamisest, mille taustaks mängib eel mainitud lugu! Kuulake ja vaadake--> http://www.youtube.com/watch?v=wi7a2njjTXA

Sel reedel asume juba liikuma Lätimaale Cesisesse et anda Klubis Fonoklubs järjekordne konsa ja juba järgmisel päeval sõidame lätist otse Pärnu kus anname ka ühe laivi nimelt Klubis Kohvik-In Uksed: 18.0o Pileti hinnaks see kord kujunes 50.-
Ajakava:
Ginger Goes Black 18.25-19.05
Behind Atoned Fears 19.05-19.45
Alloy Indefinite 19.45-20.25
Alphabet For Scene Kids 20.25-21.10
Emerald 21.10-22.00
Loodame teidki seal kohata!
Võtke äikest ja nautige päikeselist ja vihmast kodumaad!

Honey, I´m home!

Ahoi emeraldlased!

Pole tükk aega näinud ega kuulnud. Seepärast tahangi selle vea parandada ja teile rääkida veidike meie tegemistest.

Viimati sai esinetud Tallinnas Rockstarsis koos Still Haunts Me, Into Salvationi ja Full Scale Conflictiga Soomest. Kõik oli tore, toit maitses hästi, õlut jagus ja rahvast oli ka päris korralikult. Pärast möllu läksime Oskari poole ööseks. Magama saime alles kella 5 paiku. Teised tüübid pidid veel hommikul 6-st ärkama, et siis juba laeva peale minna ja Soome poole punuma panna. Ma sain tund aega tugitoolis magada, kuna kõik voodilaadsed tooted olid hõivatud. Aga sellegipoolest oli igati timm päev.
Järgmisena on plaanis vallutada (järjekordselt) klubi Puhas Kuld ja seda 13-ndal mail. Kaasa teevad veel One Time Too Many ja Lätist imporditud metalbänd Enhet. Kui Viljandi publik on endiselt sama pöörane nagu alati, siis peab vist igaks juhuks elu- ja kitarrikindlustuse ära tegema. Viimaste esinemiste publiku hullumeelsuse statistika on selgelt tõusvas joones (mis on otseloomulikult hea!).

Aga ega bänd ei käi ainult esinemas. Laupäeval pidasid härra Levo ja onu Ott oma sünnipäevi ning käisime ka jalkat mängimas. Kõik tõmbasid vormid selga ja asusid platsile. Õllepudelid pandi värava kõrvale ja mäng võis alata. Mäng kiskus kohati väga närviliseks kuna pall möödus pudelitest üsna lähedalt. Nii mõnelgi korral võis platsil kuulda karjatust: "ÕLUUUUU!!" Õnneks hoidis Lucifer märjukesel ja poistel silma peal ning jalgpallikuulsused võisid rahulikult edasi triblada.
Pärast mängu sõime veel jupi salatit ja jõime tüki morssi ning vaatasime korvpalli. Õhtu hakkas juba kätte jõudma ning saun avas oma uksed. Selleks ajaks oli Levo juba ära läinud, kuna ta oli üsna tõbine. 4/5 Emeraldist aga seadis sammud sauna poole ning 2/5 julges isegi leili võtta. Pano ja Baskin tegid õues Elmari tantsuõhtu saatel vihmatantsu. See hakkas vist alles nüüd mõjuma, sest piisad põrkavad praegu vastu aknaklaasi.

Nii palju siis meie seiklustest. Kui see postitus saab rohkem kui 10 kommentaari, siis järgmist ei pea te enam nii kaua ootama.

Seniks aga olge mõnusad ja vaadake Family Guyd ja Simpsoneid.

Kõike head,
Kaido