teisipäev, 19. oktoober 2010

Ükskord oli nii...

Jou madad!

Käes on oktoobrikuu ja lehed langevad. Kõle tuul puhub läbi õhukese ning kohati aukliku jope. Vihmapiisad kastavad märjaks äsja poest ostetud mütsi ja tossud on väikseks jäänud. Jah, elu ongi selline. Aastaajad vahelduvad, inimesed muutuvad - maailm muutub... See, mis tundus enne hea, on kaotanud oma sära ning vajab väljavahetamist.
Tegelikult ei vaja väljavahetamist mitte keegi, mitte miski (peale kitarrikeelte). Aeg lendab ning sünnivad uued ideed. Nii ka meil, prooviruumis on valmis treitud juba üks kuni mitu uut lugu, mis loodetavasti ka esitamisele jõuavad (varem või hiljem). Tore uudis on ka see, et kardetud sõjard-elajas Ott Jott lastakse enam-vähem igal nädalavahetusel maasikaistandusest koju. Siis saab pilli mängida ja saunas naisi juua ja õlut kuulata.
Rõõmusõnumeid on aga veel. Tulemas on lausa 3 esinemist, aga kuna see on salastatud informatsioon, siis siin ma seda ei jaga. Kes tunneb suuremat huvi, see tulgu Viljandisse Hariduse tänavale ning koputagu ühele uksele, salasõnaks on "mul kasvavad peenral massiivsed peedid".
Kes aga sellist aju....... läbi elada ei viitsi, see külastagu meie myspace'i, mille aadress on ka kahjuks ülimalt privaatne.

Kuna ma olen oma oletatava kirjutamisoskuse kaotanud, siis ma rohkem manti ei pritsi. Aeg on ka juba hiline ja tublid lapsed ammu magavad. Aga nahui neid tublisid ikka vaja on :D
Igatahes olge mõnzad ja nunzad ja näeme juba varsti ööklubides, kus ma ennast tihti välja elamas ja tantsimas käin. Rahvas lähme käest ära!!!

Jooge metsikult piima ja moshige ennast jogurtiks.
Kõike head,
Kaido