The Price We Pay!

Tere armsad emeraldlased!

Pole tükk aega kirjutanud ja ega ei oskagi kuskilt alustada. Meie EP tuur on nüüdseks läbi saanud ja saame nüüd tiba hinge tõmmata, et mõne nädala pärast ennast jälle ogaraks ja veriseks moshida. Kuna esimest kahest laivist ma juba lühidalt rääkisin, siis nüüd on järg tuuri teise nädalavahetuse käes.

11. märts - Oli ilus neljapäev. Kella 5 paiku startis 4/5 Emeraldist Tartu poole, et jõuda õigeks ajaks soundcheckile. Nii nagu alati, ka seekord, saatis meie tibatillukest reisi piiritu möla ja ülbamine. Terve sõidu jooksul oli vist paar mõnesekundilist vaikusemomenti. Kuna juhiks oli noor ja vihane Fritz, kelle näos ükski lihas ei liigu, siis suutsime ta juba sõidu alguses tuuri ajada. Hulljulge kuulipildur aga ei hoidnud ennast tagasi ja litsus gaasipedaali, et kiiremini Mäkki jõuda. Sellega tegi mees aga meile karuteene, jõudsime liiga vara kohale ning pidime umbes pool tundi ootama, et klubisse sisse saaks. Mõne momendi pärast saabus Läti Hendrik ning viipas meile käega, et, nahui, tirige kola sisse. Tegime siis ruttu soundchecki ära (härra Henri Kilk oli seekord guitarmaster nr. 2) ja panime Mäki poole plagama. Kõik tellisid otseloomulikult megaeined ja lasid hea maitsta. Mäkis imbusid meie ülimalt vaiksesse ja ortodoksesse gruppi sisse 3 ilmselgete joobetunnustega noort neidu. Nõudsid friikaid ja burksi ning lõppkokkuvõttes käisime Taskus tualettruumi kasutamas. Peagi oli aga esinemise aeg. Kõigepealt pani oma andekuse proovile ansambel Still Haunts Me, nende järel otse Lätist, Riiast saabunud grupeering Sandtrout ning kõige lõpuks pidid kuulajad/vaatajad ka meid ära kannatama. Üldkokkuvõttes oli tore õhtu, tunne oli hea, sidrunivett jagus ja publiku üle ka eriti nuriseda ei saa. Nii mitmelgi inimesel puus nõksus ja tuuleveski käis, ma nägin küll!

12. märts - Äratus, Oti poole sööma, Viljandi poole plagama ja siis otse Rakverre. Jõudsime kohale 6-7 paiku, eelnevalt olime sunnitud tegema mitmeid peatusi, sest kabanossinälg oli niivõrd suur. Lätlased otsustasid muidugi kasti Rocki ka kaasa vedada. Kära Kants oli läbinud väikese uuenduskuuri, nimelt lava oli viidud teise kohta ja ehitatud ka tiba suuremaks (siiski liiga väike). Võitlesin tol päeval endaga, kuna suutsin eelmisel õhtul Tartus kidrakeelega natuke nahka sõrmelt maha koorida. Pärast esimest lugu oli olukord päris valus: sõrm oli üleni verine ja samuti kidrakeeled. Aga ei lasnud ennast sellest eriti häirida. Ronisin lavalt veel isegi maha, rahva sekka. Kohe lendasid mingid airguitar vennad mulle kõrvale. Vahepeal läks olukord muidugi päris hulluks kui mingid vennad seal laamendama hakkasid. Ronisin tagasi lavale, et eluga pääseda. Kuid mina polnud ainus, kel äpardusi juhtus. Sensei Levo Jõgiaas sai mikrofonilt sellise obaduse, et kulm oli verine ning sõjakitarr oli lahingust mitmeks sekundiks eemal. Kiirabi õnneks vaja ei läinud, kuigi mehed nutsid. Ka lauluvõistlusest Kaks Takti ette juba mitmendat korda eetrikeelu saanud Baskin tegi mehetegusid. Mees ei olnud ilmselgelt mikrofoniga rahul ning viskas selle enda ette põrandale. Tagasiteel Viljandi poole otsustasid lätlased oma Renaul (mitte segi ajada Renault´iga) bussiga meist mööduda ning selle käigus aknast tagumikku näidata. Kojusõidu tipphetk oli kindlasti see, kui lätlaste bussil sai eluvesi otsa 18 km enne Karksi-Nuiat. Kiire sõit Viljandisse kütust tooma ja saimegi juba hommikul kell 7 magama!

13. märts - D-Day! Äratus kell 12, olles saanud umbes 4-5 tundi magada. Aga ei olnud hullu, jällegi Oti poole hommikust sööma ja kibekiirelt Viljandi poole punuma. Tegime järjekordse soundchecki ära ja ootasime õhtu saabumist. Kella 7-st avati Puhta Kulla uksed, et karvased ja sulelised saaksid sooja tuppa kurja muusikat nautima tulla. See, mis seal toimus, on tõsiselt märkimisväärne. Õhtu algas ansambliga Sandtrout. Poisid mängisid väga hästi, kuid ega tehnika vastu ei saa. Seekord otsustas nende Laney kidravõim sussid taeva poole visata ja mitte funktsioneerida. Õhtu päästis mu kullakallis Engl, kes näitas läti poistele, kuidas õigesti kõlada. Järgmisena ajasid rahva hulluks kodumaa kangelased - Still Haunts Me. Suur tänu teile, et viitsisite oma kidrakeeli ja sõrmi kulutada! Lõpuks oli aeg meie käes. See oli siiani kõige parem laiv üldse! Rahvas oli väga metsik. Mitu venda lendasid ette monitoridesse. Ju neile siis meeldis. Viljandis on alati väga hea publik, kuid seekord nad tõstsid lati veelgi kõrgemale. Kujutate ette, et bänd, kes on tegutsenud veidikene üle aasta, läheb laivile ja rahvas laulab kõiki lugusid kaasa! Teile igaühele peaks tassi kakaod kinkima. Väga hevi oli!

Nagu olete võib-olla märganud, siis ma tegin nii lühidalt kui võimalik. Nüüd teate, mis tunne on eesti keele õpetajatel, kui nad teie kirjandeid kontrollivad.

Olge muhedad!

Kõike head,
Kaido