Okou Sapaghettio.

Noo nii kallid sõbrad, tuttavad ja muud lojused, kes põnevusega ootavad meie blogi. Kuna Blogspot otsustas minu viimase blogi maha lasta ilma mingi hoiatuseta (ju oli siis nii halb), proovin siis nüüd uut trükkida ning vähe informatsiooni ka teile jagada!
Augusti algus algas meile väga põnevalt kuna 2 augustil oli bänd esimest korda laval ilma Kaidota (puhaku ta rahus seal Tapa kaitseväes!) kellel muide septembri keskel saab läbi noorteaeg ja on jälle õige moment Jõgiaasade residentsi sauna maanduda pikemaks ajaks. Laiv läks väga edukalt ning samuti oli võimalik näha esimest korda eesti ajaloos vendasid Jõgiaasasid korraga laval, midagi erilist see kindlasti polnud, sest miski pärast öeldakse, et kõik kolm ühte nägu, järelikult oli kolm ühesugust meest korraga laval. Teisipäevane päev tõi Tallinnasse Rockstarsi ohtralt inimesi kes tulid kaema Tšehhi poisse tuuri läbisõidul Eestisse. Mehed väga sõbralikud tegid ausat kütet ja pole midagi halba öelda, loodame et tuur läks edukalt neil!
5 August reedesel päeval oodati meid Läti pealinna muusikalist arengut selles kandis läbi viima, kahjuks peab tõdema, et areneda meie muusika järgi oli inimesi vähe, kuid see eest väga muhe laiv tänu kohalikele bändidele kes meie ajal ette lõnga loopima tulid, suur kummardus neile!
Õhtu möödudes otsustasime poistega kuskile pubisse minna ja normaalselt nokad täis tõmmata! Asi õnnestus vägagi edukalt, magama saadi hommiku tundidel kui ma juba tavaliselt ärkan, see kord siis nii pidi. Järgmine päev oli kokku lepitud, et kell 12:00 TÄPSELT saame me klubisse sisse ning auto kätte ja asjad autole soetada. Paraku see nii ei läinud, vaid hoopis võttmetega isikud otsustasid ennast muusikaliselt arendama minna mõnikümmend kilomeetrit eemale festivalile ja naasesid alles kell 18:00 pealinna meid abistama. Mida me tegime selle 6 tunniga te küsite? Läksime meie siis poest läbi parki istuma ning rahulikult õlut libistama! Nii me seal siis 7-kesi istusime Jõgiaasad, Baskin, Rauno, Saare Mart (ei teagi kust tema autopeale sattus! Aitäh Mart!) ja loomulikult meie kuues liige Raido von Helimees Traumann. Õhtu saabudes saime enda asjad kätte ja hakkasime Karksi-Nuia poole ajama panema, lõppes kogu värk saunaga nind uniste meestega kes pühapäeval mitte just kõige paremate nägudega ei ärkand! Tripp oli vinge ja loodame seda kindlasti korrata!

Mida toob meile ja teile september?
Esialgu läheme 23-25 sept soome põhjanaabritele külla ja kavatseme Helsingis ja Salos elumajad praguseks moshida. Ning üks eriti värske uudis on veel meil selline, et kavatseme 30 sept - 2 oktoober minna Raidole külla ning paugutada ühe loo linti!!! Millise, seda me veel ei ütle aga tõotab tulla siga vinge värk, tasub ära oodata.
Tõmba otsad lohku ära ja loodame, et blogspot ei kavatse seda bogi kustutada aga ma olen seekord ka veits IQ-d kasutanud ja salvestan asja isegi arvutisse!
Sodige oma harilikud tindist tühjaks ja spikerdage kuis jaksate, peatse kohtumiseni!

Goodbye for now

Hei võlgnikud ja koduabilised!

Suvi on käimas ning päike põletab täie raha eest. Poed on šašlõkkidest, grillvorstidest tühjaks ostetud ja Eestimaalt on kui tina tuhka kadunud korralik ports sigu ning kanu. Kindlasti pole need kaks nähtust omavahel seotud. Aga mis me ikka grillime, suvel ju muudki teha. Kellele meeldib ujumas käia, kellele rattaga seina sõita - tegevusi küllaga. Meie aga oleme teinud proovi, et juba homme Hard Rock Laagris rahvale kannaga makku sõita. See on meie jaoks kahtlemata aasta suursündmus ning plaanime kütta nii et pilpaid lendab! (loodame, et ei pea midagi kinni maksma).

Eelmine blogi sai küllalt pikk, et seekord tiba lühemalt teha ja ega polegi muud kui soovida teile ilusat suve jätku ja palju õlut. Annan blogipidamise kohustuse Otile edasi, sest juba esmaspäevast ootab Eesti Kaitsevägi mind oma ridadesse, nii et 11 kuu pärast näeme! Aga ega ma Levot ja teisi ka hätta ei jäta. Kui ma sõjaväes kätekõverdusi teen, siis asendab mind hea sõber ja brootal-death-metal-guru Karel Jõgiaas.

Aga nüüd, sööge maasikaid ja libistage mõdu!

Kõike head,

Kaido

Oh Jebus!

Hei kallid, armsad ning äraütlemata šarmantsed blogilugejad!

Kindlasti on Teie peas keerelnud küsimused, kuhu jäi Eesti võit Eurovisioonil ning miks mõned lehmad annavad vähem piima. Pärast mitmeid aastaid analüüse ja teste on meie sõltumatu instituut vastused leidnud, kuid me ei saa neid hetkel avaldada, sest need on ühes teises kohas suures mustas kotis. AGA saan vastata Teie küsimata küsimusele, mis on toimunud vahepeal.

Emerald on sel aastal olnud röövretkel päris mitmes välisriigis. Kuna Lätist sai juba räägitud, siis peatuks pikemalt esimesel Leedu reisil. Kõigepealt külastasime Vilniust, klubi XI20, mis oli oma õhkkonnalt väga aromaatne ja üsnagi hurmav. Tõeline underground klubi, kus käisid peamiselt punkarid. Peale meie oli veel üks bänd, mille nime kahjuks ei mäleta, kuid poisid mängisid ausat punki. Üldiselt oli see klubi väga äge, aga vedas, et me seal ööbima ei pidanud, sest kohati lehkas seal nagu laudas. Kitarri pidi ka laivi ajal rohkem häälestama, sest vinge virtsahais tõmbas keeled kosmilise pinge alla. Teine sihtkoht oli Šiauliai, Pogo Baras. Sinna jõudes käisime klubi kõrval olevas restos ja õgisime kebabi ning üks mees andis sisse veidra tellimuse: "I have a 30 cm Mexican Strong please!" Õnneks kelner ei vastanud talle, et: " Yes, very nice, but can I take your order?" Kõhud täis, läksime tagasi klubisse, kus võisime alustada juba soundcheckiga, mis sujus enam-vähem okeilt. Võib-olla Leedu valgustehnika peabki kidravõimud surisema panema. Kuna esinemiseni oli üsna palju aega, siis potsatasime baari ees maha ja haarasime humalakannud kätte. Aeg kippus venima, kuid lõpuks oli üle ootuste palju rahvast koos. Olime õhtu ainus bänd ja kohal oli ligi 100 inimest. Pärast väsitavat laivi suunati meid hostelisse, kus olid ülipehmed voodid, kuid samas hommikul duši all käies kukkusid seinast mõned plaadid maha. Kahe otsaga asi.

Pärast Leedut anti meile ka võimalus parvetada Soome. Võimud ja kitarrikohvrid käes, sammusime laeva peale ja parkisime ennast kohvikusse laua juurde. Sõit möödus väga uniselt ning nii mõnigi mees ärkas reisi lõpus aknalaual. Sadamasse tulid meile vastu Jebus ja Tommi, kes parkisid oma autod võimalikult kaugele, et võime nii palju tassima ei peaks. Lõpuks jõudsime Forssa linna, mis oli vist Soome ameerika autode pealinn, sest pea igal momendil võis näha liikumas mõnda uunikumi. Kuna soundchecki võis alustada alles kell 11 õhtul, siis pidime terve päeva ära sisustama. Just nimelt, me ei teinud mitte midagi. Kui nälg hakkas võimust võtma, siis sammusime baari juurde ja tellisime mõned õlled ning kenad praed. Kahjuks läksime me kolm (Rauno, Raido ja mina) einevalikuga alt. Tellisime kanatiivad Texas Pete'i Hot kastmega. Ja see oli tõesti hot. 12-st kanatiivast suutsin ära süüa 3, siis hakkas suu metsikult tulitama. Alles pärast kahte klaasi õlut hakkasid tingimused paranema. Lõpuks küsisime baarist jääkuubikuid ka, et neid tiba lutsutada. Lõpuks saabus aeg soundcheckiks ning varsti pärast seda võis juba esimene bänd lavale astuda. Me mängisime viimasena ning kuigi publikut palju polnud, siis oli ikkagi äge müristada.

6. mai - Ärkasin hommikul 7-st, et minna Viljandisse ja kell 9 Levoga Tallinna poole sõitma hakata. Läksime soomlastele sadamasse vastu, et nad ära ei eksiks ega kogemata kuskile mujale esinema läheks. Tuttavad näod paistsid juba kaugelt ning pärast pikemat jutuajamist võis tõsta nende kola bussi. Kuna poistel olid kõhud tühjal, siis otsustasime minna traditsioonilisse söögikohta - McDonaldsisse. Tõmbasime kiirelt juustuburksid kere vahele ja andsime bussile kõvasti piitsa. Ilmselt on sellele bussile ka varem mõnusalt piitsa antud, sest mida kiiremini sõitsid, seda rohkem oma elu silme ette kippus. Vahepeal me käisime ka Viljandist läbi, kuid kuna seal ei toimunud suurt midagi huvitavat peale prooviruumi külastuse ja väikese ekskursiooni lossimägedes, siis ma ei hakka sellest rääkima. Tegelik sihtpunkt oli Tartu. Loomulikult ei suutnud keegi vastu panna, nähes McDonaldsi silti ning võis jälle rahakotirauad avada. Pärast söömaorgiat läksime Rock'n'Roll Helli ja võisime alustada juba soundcheckiga. Õhtul mängis 3 bändi: Unholy Fables, meie ja meie Soome sõbrad Bill Skins Fifth. Kutid kütsid ikka täiega ning käimatit oli küll ja veel. Pärast laivi sõitsime Karksi-Nuia, et minna Jõgiaasade residentsi sauna. Pole midagi paremat kui saun pärast väsitavat laivi.

Pärast Tartut saime aga meeldiva uudise osaliseks. Kuigi Leedu festivali GaDi esinejad olid juba kinnitatud, siis anti meile ikkagi võimalus seal mängida. See oli väga timm. Festival ise kestis 3 päeva ja oli seni kindlasti kõige ägedam koht, kus me mänginud oleme. Kuigi üritus tundus algul rahulik ja inimesed sõbralikud, siis suutis üks tüüp ikkagi neljale leedukale labidaga äsada. Aga ka see polnud veel kõik. Laupäeva õhtu jooksul ilmus festivali peastaapi väikese ajavahemikuga kokku 14 inimest. Kõigil olid pead veriseks löödud. Samas näitas ka Leedu kiirabi, et nad on valmis sellisteks olukordadeks. 14 inimese jaoks saadeti üks arstitädi. Sellest kõigest hoolimata oli see vinge nädalavahetus ning kui kutsutakse, siis läheme kindlasti sinna tagasi.

Esinemised pole aga lõppenud. Juba sel laupäeval mängime Viljandis klubis Rubiin ning loodame kõiki mürakarusid ja nuuskmõmmikuid seal näha. Tõmbame selle peo käima ja räpime täiega raha eest ... see tähendab, täie raha eest.

-----------------------------------------------------------------------------

Umbes nii pikk peaks olema gümnaasiumi lõpukirjand.

Tähtsad jutud said räägitud ja võibki hakata otsi kokku tõmbama. Kes veel mäletab postituse alguses mainitud musta kotti ja tahab seda endale võita, siis lükkaksin siinkohal käima ühe võistluse. Kuna koti sisu on salajane, siis ei tule ka küsimus kergemate killast. Mis värvi on Ardi Liivese rahakott?

Kõik vastused palun saata aadressile emeraldest@gmail.com. Kõigi vastajate seast valime välja 2 õnnelikku, kes võivad oma raha eest reisida Islandile, et küsida ühe mehe käest, miks Juhan Paadam valetab.

Seniks aga olge tublid, grillige pihve ja taltsutage oma mürsku.

Kõike head,

Kaido

Sūkāt olas, pērtiķiem!

Hei oimarobotid ja tolmurullid!

Lumi on sulanud, päike paistab lagipähe, linnud mauravad puude ja postide otsas. Sulelised on soojalt maalt tagasi tulnud ning on aeg välja otsida õhupüssid, et oma suvist marjasaaki suurendada. Aga ega me pole vägivaldsed poisid ja marju me üldse ei kasvata. Selle asemel teeme me proove ja pahatihti käime ka esinemas. Kuna me polnud tükk aega välismaad külastanud, siis otsustasime midagi ruttu ette võtta. Kõigepealt võtsime ette õlut, seejärel kerge leili ja pärast käisime pesemas. Siis mingi hetk läksin ma koju magama.

Ja siis see algas - 8-ndal aprillil tassisime trääni bussi ja seejärel lukustasime proovika uksed, et pätid koridori kaklema ei läheks. Ees ootas (t)öine nädalavahetus Lätis. Otsustasime, et sõidame mööda otsemat teed ehk siis Mõisaküla kaudu. Selge viga. Kohati tundus, et lätlased on meelega oma teed õhku lasknud või siis labidaga sinna auke tekitanud. Tsiteeriksin ühte lätlast "In England you drive on the left side, in Germany on the right side, but in Latvia you drive on the best side." Tõsi ta on.

Esimene peatus oli Cesises, Fonoklubsis, kus oleme varemgi klubis tantsimas käinud. Kohale jõudes käisime kohe Maximast läbi ja varustasime ennast vedelikuga. Seejärel juhatati meid klubi teisele korrusele, backstage'i, kus oli televiisor ja mitu mitu diivanit. Teleka sai ka tööle panna. Umbes südaööl lubati meid lavale. Rahvast oli eelmise korraga võrreldes nelja inimese võrra rohkem. Esitasime 10 lugu, milleks kulus 41,5 minutit. Pärast mahedat laivi tarisime oma kola backstage'i ja nööpisime mõned pudelid lahti. Siis otsustasime, et läheme magama ja me ei käinud ööklubis nimega Black Cat tantsimas.

9. aprill - võigas hommikusöök kontoris ja hirm Liepajasse sõidu ees. Sihtkohta jõudsime varem kui vaja. Klubi kõrval asus mahe söögikoht, kus pakuti maailma kõige paremaid burgereid. Ühel burgeril oli isegi nimi - Hugo Chavez. Imesime pihviga saiad noppelt sisse ja läksime soundchecki tegema. Ööbisime lukshotellis, kus oli ka telekas. Hotellis kohtasime ka ühte Eesti bändi - Superliustik. Nad mängisid samal õhtul hotelli pubis. Käisime Panoga neid kuulamas ja tuleb tunnistada, et üllatavalt äge muusika oli. Emerald ise sai alles poole 2 paiku lavale, aga see ei heidutanud kedagi, sest see oli kõige vingem koht, kus me mänginud oleme. Pärast laivi läks jällegi suuremaks peoks ning magama saime jälle ebanormaalsel ajal. Õnneks kellelgi turvameestega probleeme ei tekkinud.. võib-olla.

Terve selle reisi ajal lõime ka ühe uue loo, mis on Koit Toome laulu Nädalalõpp viisil. Kahjuks on see nii ropp, et seda ei julge siin blogis avaldada. Samuti sai Emerald omale uue hüüdlause "Soe supp ja sibul!" (ka sellest meisterdati ropp variant). Lätlased õpetasid meile ka palju lätikeelseid sõnu ja ütlusi, millest kahjuks mitte ühtegi ei mäleta. Ehk oleks pidanud neid väljendeid rohkem kordama, sest nagu öeldakse - kordamine on tarkuse emo.

Sel reedel ootab meid ees aga Leedu. Reedel kütame Vilniuses ja laupäeval Šiauliais. Loodame kõiki Viljandi fänne seal näha.

Selleks korraks aga kõik. Uut postitust võite oodata pärast Leedu reisi kui me seal terve nahaga peaks naasema.

Olge muhedad ja tehke meie lugudest covereid!

http://www.youtube.com/watch?v=7C98er4US6M

Kõike head,

Kaido

The silence we deserve

Tere kallid raadiokuulajad ja tipptasemel uisutajad!

Talv on olnud üsna krõbe ja pakane paugutab nii nagu külamees kõrtsiust. Kuigi on veel teaduslikult tõestamata, et inimese aju töötab külmaga märksa halvemini, siis just külmumist võite postituste vähesuses süüdistada. Teate ju isegi, klaviatuuri nupud külmuvad üksteise külge kinni ja hiirel on patareid vilinal külmast tühjaks imetud. Aga aitab külmast!

Nagu Viljandi linn kuulda võis, tegi kuueliikmeline viisik esmaspäeval kolmekesi proovi. Radikad olid küll viimase vindi peale keeratud, aga jopega oleks olnud märksa soojem riffe taguda. Seega polnud aega raisata ja tegime oma kurikuulsa kava järjekordselt läbi. Võib-olla tekib küsimus, miks? Praegu sellele vastama ei hakka, ehk postituse lõpus.

Kuigi Õhtulehes ega muudes väljaannetes ei kajastatud, siis Baskinil oli vahepeal sünnipäev. Pidu oli väga ränk - istusime laua ääres ja sõime salatit ning vorsti. Sünnipäev nagu sünnipäev ikka. Kõik olid sõbralikud, tüli ei tekkinud, kiirabi ei vajatud.

Mis sellest, et pakane võib-olla kindlasti hakkab juba taanduma, ruumid on vaja soojaks kütta ja just seetõttu on sel nädalavahetusel Tallinnas Tapperis üks sigalahe üritus tulemas, kus ka Emorald lavalaudadele koperdab. Kuigi me oleme juba vanad ja väetid ning reuma murrab vaikselt kõiki, anname endast 126,11%, et saal saaks soojaks köetud ja küttepuid poleks vaja tellima hakata. Tapperis leiab aset selline üritus nagu Noorte Talve Rockfestival, mis tegelikult kestab lausa üks kuni mitu päeva. Meie lülitame oma võimud sisse pühapäeva õhtul täpselt kell 22:02 ja 22:43 saab meie viimane lugu mängitud. Kuidas aga kogu õhtu tegelikult välja näeb? Selleks peate ise kohale tulema ja kaema.

Kõige olulisem sai vist öeldud. Jooge teed ja sööge pirni, siis tuleb ka tervis ja uued maailmarekordid. Märkan juba, et vasaku käe väike sõrm kisub siniseks ja on tundetu. Sestap pean lõpetama ja välja otsima good old pussnoa, et hobikorras lihunikku mängida.

Teie olge aga tublid ja näeme konsadel!

Kõike head,

Kaido

A long time listener and a 1st time caller

Hei.

Olen pikaajaline kuulaja siin blogil kuid ei ole kunagi ise julgenud sõna võtta eks ma nüüd siis proovin.

Eile kella poole 5st saati ootasin ma härrasi proovika ees ning kui gängsta saabus siis sai lõpuks mängima hakatud. Harjutasime läbi mõnda uut laulu ning ootasime Rainerit. Tuli Rainer, tuli ka kutse appi ning tõttasime joostes lumme jäänud autole appi kus leidsime mehe kes oli oma naise rooli pannud ning karjus talle väljas juhenduseks mingeid segaseid sõnu. Päästsime printsessi ning asusime tagasi tööle. Hiljem lisandus prooviruumi ka meie bändi au ja uhkus ning pealekauba sõdur - Ott. Samal ajal tuli prooviruumi härra kelle autot me just lükkasime ning tõi meile mõned õlled. Aitäh sulle! Vot aga siis läks pidu lahti. Tõmbasin õllel korgi pealt ning hakkasin üksi kallutama. Kui proov läbi proovisime intervjuu küsimusi vastata kuid tulutult kuna läpaka aku sai tühjaks ning voolujuhet ei olnud. Polnud enam midagi teha kui lõpetada see meeldib koosviibimine ning minna igaüks omateed.

Baskin

Release the hounds

Ahoi sussivargad ja muud lontud!

Viimasest asjalikust sissekandest on möödunud täpselt ma ei teagi mitu päeva. Kuna ilmastikuolud on vahepeal drastiliselt muutunud, siis oleks aeg ka siin natuke lund rookida ja see tühjus sõnadega üle küllata.

Alustada tuleks sellest, et Rubiinis oli meil 26. novembril laiv, mis oli väga äge. Aitäh kõigile (peaaegu kõigile), kes kohale tulid ja ennast natukenegi liigutada viitsisid. Üle tüki aja jälle Viljandis esineda oli südantsoojendav. Mehed nutsid lava taga. Esinemistahe oli ka nii suur, et juba soundchecki ajal läksid kõigil pead käima. Vat mis Viljandis mängimine meiega teeb!
Blogist on tegelikult saanud Emeraldi üks põhitegevusi. Seepärast ka nii sagedased sissekanded. Võib-olla te vahel lihtsalt ei jõua lugeda, sest kirju tuleb nagu pirne Polli õunaaiast. Üritame ennast vaos hoida ja rääkida ainult asjalikku juttu.
Reede õhtul vaatasime osa tüüpidega Nightchati. Saatsime sinna sõnumeid ja helistasime - kvaliteetaeg. Seal olid muidu ka väga lahedad sõnumid, a la Kaks kuuma lonti otsivad märga jahutust. Hea meel, et inimesed passivad nii hilja öösel üleval ja tegelevad selliste asjadega. High five! (Line 6)
Lähiajal esinemisi kahjuks tulemas pole, peate plaadi ostma ja sealt lugusid kuulama. Aga nii kui midagi uut tulemas on, siis kirjutan noppelt siia (umbes 2-nädalase hilinemisega).

Ehk aitab kah praeguseks. Jõulud on kohe-kohe ukse taga, nii et ostke tabalukud ja värgid juba ära. Ei oskagi midagi muud soovitada kui seda, et minge suusatama ja pärast pange londid likku ning tõmmake kärsad umbe!

Kõike head,
Kaido