laupäev, 10. detsember 2011

Väike Škoda kes suutis!



On möödunud jälle natuke aega sellest kui Emerald sattus tuurile ning on seeditud seda trippi ja on aeg sellest nüüd pikemalt jahuda.
Käes oli novembri lõpp, kolmapäev kui proovika eest sai asjad veetud Levo kaunisse škodasse ja asuda teele Riia poole, et sealses klubis Nabaklub anda konsa koos soome bändi Re-Armed ning läti bändi Emhetiga. Enheti poisse teame juba pikemast ajast kui soomlasi nägime esmakordselt. Kui Emerald Riiga jõudis, olid soome poisid juba lava taga chillimas ning meie üllatuseks Re-Armed-i trummar rääkis eesti keelt, ühesõnaga meil oli nalja kohe nabani. Oli algamas viiepäevalise tuuri esimene konsa, ning ootus ärevus oli loomulikult suur, kuna pole me ju nii kaua kuskil tuuritanud koos. Ehk me ei osanud aimata milline seiklus sellest tuleb ja kas me peame üldse üksteise seltskonnas vastu nii pikalt! Oli aeg astuda lavalaudadele ja nagu tavaliselt siis Nabaklubsis oluliselt palju inimesi ei olnud ning arvestades et oli veel kolmapäev siis me ei lasknud ka ennast sellest eriti heidutada, andsime endast 169% ja Ott kukkus esimese loo ajal juba koos pilliga pikali (kainelt!) Levo loomulikult naeris ja ei plaaninudki mind aidata, ning teise loo ajal lõin kohe Karelile oma bassiga vastu vahtimist! Tuur algas edukalt :)Pärast konsat lahkusime oma kullakallisse hostelisse kus me ka eelnevalt olime ööbinud, võtsime soomlased kampa ja läksime alla baarileti äärde istuma ja kohalikku mõdu nautima. Sommidega oli meil väga hea suhtus klapp kohe alguses ehk siis oli väga mahe õhtu, isegi baarist sai õlu kõik otsa aga õnneks vastas olev pubi lohutuseks müüs meile kuigi olid juba sulgenud! Hommikul ärgates ja alla minnes oli mõte kohvi võtta kuid paraku oli minu pangakaart juba pärast esimest õhtut tühjaks saanud :D tegime loomulikult tšekist pildi ja platseerusime klubisse oma asjade järgi.
24 november, neljapäev. (teine tühi pangakaart) Järgmine sihtkoht asus Riiast heal juhul paarkümmend kilomeetrit, koha nimeks oli Jelgava. Koht oli väga hubane, saime tellida pitsat omale söögiks ja samuti lasti meil proovida erinevaid õlle marke, et nende seast valida välja oma lemmik, kuna läti õlled just kõige kirkamad kriidid karbis ei ole, siis valisid kõik ühe ja sama margi. Neljapäeva kohta oli seal rahvast rohkem kui inimesi, lava eriti suur ei olnud aga mahtusime sinna nii ära et keegi ei kukkund pikali ja keegi ei saanud vasta tatti kellegi instrumendiga. Laiv oli mahe mõned inimesed ikka moshisid ees ja kohe oli hea mängida. Kuna meie ööbimiskoht oli 4 kilomeetri kaugusel pidi olema keegi kaine rool ja paraku oli selleks Levo (as usual) ehk siis kaua kohapeal ei oldud vaid mindi rahulikult ühikasse, umbes sama nagu leedus, põhi nõuka, ning poeti suht koht teki alla ära järgmist päeva ootama.
25 november, reedene päev. (kolmas tühi pangakaart) Hommikul lõime oma luugid lahti ja istusime jällegi vahvasse škodasse ja panime Liepaja poole ajama, paar tundi sõitu ning kohal me olimegi. Levo, Rauno ning Baskin olid seal varem esinenud kui mina sõjaväes olin ja Karel tartus kopitas, ütlesid et koht on väga massiivne, suur ja uhke. Sinna jõudes pidime tõdema et nad ei liialdanud üle üldse kohe! Lava oli cirka 25m ja sõgavus umbes 10m, tore oli tõde, et Kareli kitarri kaabel oli 1,5m pikk. Lava nähtud, kohale silm peale visatud näitasid poisid meile kõrval hoones asuvat söögi putkat, korralik koht sai burgerit ja pitsat, teisel pool külge oli kohe hotell kus me ööbisime, mis ei olnud just ka kõige väiksem. Ühesõnaga elu oli lill, sul on hotell mille kõrval on kohe esinemis koht ning peale seda kohe söögi koht, mida veel tahta?! Esinemis ajaks oli meile paika pandud 00:00 ja me olime esimesed kes said seda kohta mekkida tol õhtul, tunne oli meeletult hea, nii palju ruumi kus joosta laval, nii palju teha, lihtsalt vapustavalt mõnus oli seal mängida!!! Pärast konsat võtsime rahulikult aja maha ning nautisime sealset seltskonda ja pidu, kui soomlased lavale läksid viskas Rauno endale selga nende bändi särgi ning Karel pani endale selga oma Batmani pusa millel olid ka kõrvad ja mask küljes ning lavale nad läksidki, nalja nabani, rahvas ei jagand üldse matsu meie naersime kõhud kõveras. Pidime tõdema, et see koht on ikka üks kõige lahedamaid kus me eales oleme esinenud ja seda kinnitasid kõik meie bändi liikmed!
26 november, laupäev. Äratus kell 11:00, löödi luugid lahti, käidi pesemas ja asuti jällegi teele, seekord kodule hulka lähemale, Cesisesse! Läti teedest oli juba suht koht kopp ees kuna neil oli ainult 1 märk seal koguaeg ja selleks oli "Künklik tee 25 km" arv küll muutus aga põhimõte jäi kõik samaks terve reisi vältel. Tee oli pikk ning vahepeal tegime söögi pausi Hesburgeris kui Rauno käest küsiti Majonese or Ketsup, tema vastus oli Fanta!
Kõhud täis ning suund ikka Cesise peale, kui kohale ükskord jõudsime oli juba väljas pime kuid koht Fonoclubs on meile tuttav koht, et ülesse leidmisega meil raskusi ei olnud. Viisime asjad lavataha kuigi see oli lavapeal ja lavaga mitte kuidagi ühenduses, ning seal istus Enheti bassimees kes vahvalt lõikus juur ja puuvilju meile, laud oli söögist lookas ja peab tõdema et mees tegi kõva tööd seal üksi! Peale meie, soomlaste, ning lätlaste esines seal üks Indie kollektiiv Austriast, Fictionplay. Need mehed oskasid alles mängida ja lõõritada, nagu kulda! Mahe oli lihtsalt vaadata. Meie konsa oli väga khuul rahvast oli palju ning esinemise kulg veeres nagu hernes! Pärast laivi tuli üks lätlane minu juurde, loomulikult Baskini juhatusel kuna ta ei teadnud rallist midagi, igatahes tuli mees minu juurde ja hakkas rääkima Markko Märtinist ja rallist, lubas ta tervele bändile järgmine ralli eestisse järgi tulla ja piletid välja teha, JÄÄME OOTAMA MEES! Kui asjad sai pakitud otsustasime, et läheme koju ära täitsa, maad palju polnud ja kauni škoda võtmed usaldati minu kätte. Soomlased sappa ja Karksi-Nuia poole ajama, loomulikult oli selleks ajaks eestis suur torm ja maru ning ei puudunud palju, et nii meie kui soomlased oleks mingile puunotile otsa sõitnud. Jõudsime õnnelikult Nuia ning mina, Karel, Rauno ja Baskin otsustasime edasi Viljandisse minna kuna ruumi oli nuias vähe ja Viljandist on hea kohe konsale liikuda, Kodu jõudes oli Karel Baskini pehmeks rääkinud ja nad platseerusid minu poole, kuigi oli juba varahommik.
27 november, pühapäev. Oli kätte jõudnud meie tuuri viimane päev, millest oli meil ülimalt kahju! Ilm oli mega halb ja arvestades et oli pühapäev siis palju inimesi me ei oodanud, kuid meie õnneks olid vähemalt mõnedki kohale tulnud ja päris tühjale saalile esinema ei pidanud. Rubiini jõudes oli rõõm tõdeda et koht on iluoperatsioonil käinud ja lava nägi väga lahe välja, kiitused Nöpsile! Laiv sujus ilusti ja soomlasedki tegid nalja, võtsid nemad siis wc paberi rullid, mässisid end sisse ja tulid lavale meiega moshima, tore oli vaadata muumiaid meie muusika taktis õõtsutamas.
Me tahaks tänada kõiki kes natukenegi olid selle tuuriga seotud, päris ausalt see oli üks vingemaid tuure mis me oma lühikese eluaja jooksul teinud oleme!!! TÄNUD KÕIGILE!

Emeraldi võite see aasta veel viimast korda näha Jõululaupäeval 24-ndal detsembril Tallinnas klubis Tapper, kus me soovime õnne Ceremonial Perfection-ile nende 4-ndal sünnipäeval! Näeme seal.
Minge randa, võtke rätik ja päiksekreem kaasa ning päevitama.

kolmapäev, 2. november 2011

Hello everybody, I'm doctor Nick!


Nii siis, siis niis, vahepeal on juhtunud palju, oleme käinud leedus ja oleme seigelnud soomlastega eestis, ning nüüd siis kõigest lähemalt.

21-23 oktoober oli minu, Oti jaoks põnev aeg, kuna ma ei olnud käinud bändiga veel leedus esinemas, sest ma teenisin aega sel hetkel kui teised olid nii Gadi festivalil kui ka pisikesel turneel seal. Algas seiklus nagu ikka Viljandis hariduse tänavalt, kus me lohistasime kogu oma geari, kaasa arvatud ka inimkeeli öeldes kõlarid kui ka võimud bussi peale ning asusime seekord siis 5-kesi suure korvpalli riigi Leedu poole! Sõit kestis umbes 6 tundi ja esimeseks sihiks oli meil šiauliai, ning klubi kus me mängisime "Pogo Bars". Peab tõdema et leedu nägi välja veits rohkem NSV kui eesti aga inimesed kes seal olid, no hoitke mütsi päris tõsiselt, soovitan soojalt minna leetu ja kohalikega sina peale saada, sest nad on mega lahedad ja sõbralikud! Konsast rääkides siis mina olin seal esimest korda nagu öeldud ja võttis suhteliselt pahviks esialgu, kuna tegemist oli nagu vangla aulaga mis oli täielikult betoonist ja mis oli tohutu tolmu kihi all! Meie olime ainukesed esinejad kuid rahvast see eest oli kuskil 70 inimest ja õhtu oli väga mahe, väljaarvatud et kõik kellel bändis juhtmed olid, need nii väga õnnelikud ei olnud, ehk siis Rauno ja ka Baskin kuna tema mikker mängis mäkkra, siis ta kasutas kohalikku ja pääses juhtme puhastamisest! Õhtu lõppes meil hostelis mis oli väga naljakas meie jaoks, kuna see oli ehtne nõuka! Tapeet mis oli ilmselt nätsuga seina kinnitatud, kardinapuud mis olid sõna otseses mõttes traadiga seinas ja lahedad Mclareni värvi radikad, (hallid siis) augulised linad, potil polnud prilllauda ja kolm vahvat paksuseinaga klaasi laual.
Ei saa kurta sest uni oli tagatud ja öö möödus rahulikult, Rauno ja Baskin otsustasid vähe kauemaks baari jääda ja jõudsid tagasi, EDUKALT! Me küll kartsime et hommiku läheme sealt kolmekesi rahulikult ära ja ei tea kus need noored hakkajad poisid on.
Edasine teekond jätkus meil Vilniuse poole, hakkasime sõitma lõunast ning olime mingi hetk juba kohal, oh seda rõõmu, otsustasime noppelt midagi süüa kahmata ja siis minna esinemis kohta mille nimeks oli samuti "Pogo Bars". Koht oli natuke palju lubavam eelmisest ja väga soliidne. Kui sound check oli tehtud, ootasime me oma leedu võõrustajaid Reda-t ja Sandra-t et saada teada kas me peame sel samal öösel tagasi sõitma või me saame kuskile oma kaunid peanupud padjale poetada. Kui nad jõudsid saabusid ka head uudised, et kohad on olemas, kuigi viimasel hetkel baaris olles, üks noormees tuli ja ütles et kuulis meie juttu pealt, ning tal on siinsamas olemas korter vaba toaga ja pole probleemi 2-3 kutil sinna magama saamisega, me olime väga üllatunud! Tere tulemast leetu, lahked inimesed, odav õlu ja ka neil on Mäktoonalds. Jõudis kätte esinemise aeg ja rahvast oli üllatavalt palju ning kõik elasid väga edukalt kaasa ja meil oli väga lahe õhtu! Hiljem pärast laivi tuli meie juurde üks itaalane kes oli väga rahul meie konsaga ja rääkis et ta tiirleb ringi mööda euroopat ja järgmine nädal on eestis, niisiis kutsusime ta Tapperisse konsale.
Järgmine päev hakkasime suunduma tagasi kodumaale, ees oli piinarikas 7 tundi sõitu, otsustasime veel viimse snäki võtta ja poes käia. Avastasime, et leedukatele vist väga ei meeldi prilllauad, kuna isegi suures kaubanduskeskuses ei olnud neil prilllaudasid, ju on neil ilma parem.

Järgmine nädal 28-30 oktoober ootasime külla sõpru põhjanaabreid Bill Skins Fifth-i.
Kui Levo sadamasse jõudis, olid poisid juba vindised.
See selleks, igatahes kutid tulid eestisse ja esimene katsumus oli meie enda kodulinnas Viljandis klubis Rubiin, ootasime seda konsat kaua, kuna viimane kord viljandis esinesime aprilli kuus ehk siis kaua aega tagasi. Lootsime et tuleb palju inimesi kohale kuna meil just valmisid uued plaadid koos uue singliga "WWIII" ning Levo oli need just sel samal päeval kätte saanud. Plaadi müük tol õhtul ei olnud edukam kui meie kõige esimene 2010 aasta kui EP välja tuli. Rahvast oli tõesti palju ja me olime väga õnnelikud et õhtu korda on läinud, soomlased ütlesid et Viljandi on lahe, Hell Yeah. Kui me lavale astusime siis EP lugude refrääne laulma ei pidanud, kuna armsad kallid fännid tegid seda meie eest, võimas tunne ma ütlen teile, võimas lihtsalt! Heameel oli ka tõdeda et Ema Heli oli kohale tulnud ehk kes ei tea siis Jõgiaasade ema, kuid ta on nagu kõigi teiste oma ka ja teiste emad on nagu meie emad, We are family, teate ikka seda laulu. Igatahes peale konsat siirdusime soomlaste, Levo ja Kaidoga nuia poole sauna, Rauno ja Baskin jäid Viljandisse melu nautima. Jõudsime nuia umbes pool 3 ja läks kuuri uks lahti ja puud sauna, tuli alla ja varsti ta valmis oligi. Magama saime umbes kell 5 hommikul ning ärkasime kuskil 11 paiku, jõime kohvi käisime Isa sünnipäeval sommidega ning asusime teele Tallinna poole kus meil õhtul Tapperis konsa pidavat olema. Sinna jõudes me saundi ei teinud vaid siirdusime otse joones backstage aka lava taha või neile kes eurovisiooni fännid on "Green Roomi", kõik olid eelmisest õhtust väga räsitud kuid see ei tähendanud et halvem esitlus tuleks kui muidu, rahvast oli aga paraku mitte niipalju kui Viljandis, ning muide, mäletate rääkisin teile Itaalasest kes pidi eesti tulema meile konsale kui me Vilniuses kohtusime, TA TULIGI! Respekt mehele, päris tõsiselt ning ainuke sepik kes meie plaadi seal ostis, oli to sama Itaalane, suured tänud igatahes talle! Tapperis on alati lahe esineda suured tänud valgus meistrile Jan Pillavil ja helimees Draxile! Peale laivi asusid lõuna eesti poisid tagasi sinna kus nad tulid ning soomlased jätsime Rauno ja Baskini kanseldada, kes ilmselt said sellega edukalt hakkama vaadates neid pilte mis nad ülesse riputasid!


Otsige välja oma rannariided ja surfilauad, sest Talv on tulemas!

Muide Emeraldil on valmimas uus kodulehekülg:


www.bandemerald.com


Siit saab hetkel downloadida vabalt meie uut singlit WWIII!


Samuti on meil hea meel teatada, et tulemas on väike Baltikumi tuur koos Enhet (LV)ja Re-armed(FIN):


23.11.2011. Rīga, LV. Nabaklab w/ Re-Armed, Enhet

24.11.2011. Lithuania (tba), w/ Re-Armed, Enhet

25.11.2011. Fontaine Palace, LV. w/ Re-Armed, Enhet

26.11.2011. Fonoklubs, LV, w/ Re-Armed, Fictionplay (Aus)

27.11.2011. Klubi Rubiin, Viljandi, EE. w/ Re-Armed, Enhet


Tänud!

laupäev, 1. oktoober 2011

2 Päev


Hei ho kallid lugejad ja muidu uudistajad. Käisime meie siis nädalake tagasi Soomes ja andsime seal 2 meelde jäävat live. Reede vudisime kogu oma kolaga jalgsi Ekerö laevale ja asusime seilama soome poole, tripp kestis kõva 3 ja pool tundi ja kui me ükskord kohale jõudsime, olid soome bändi (Bill Skins Fifth) poisid kohal, paraku küll mitte sildiga "Eesti ehitajad". Esimene konsa oli meil Helisingis Darkside klubis, helimeest meil endal kaasas ei olnud ja ega ka kohapeal ei olnud kedagi, järeldus siit, tegime ise heli! Paskin keeras paar korda nuppu ja live võisgi alata. Rahvast oli rohkem kui inimesi ja üritus oli lahe. Peale konsat istusime autosse ja võtsime suuna Salo peale, kus me ööbisime, õhtul oli plaan vaaadata Arnoldi filmi "Minu isä on turbomies" Paraku selle pidime hommikul lõpuni vaatama, kuna aeg oli hiline siis otsustasime magama minna. Valge saabudes lõime luugid kell 12 lahti ja hakkasime varsti sättima konsale, koha nimi oli Rockin Hood ja asi oli väga rõõmustav meie jaoks, sest koht oli siga vinge ja helimeeski oli olemas kes oli väga asjalik ja saime oma saundi kiirelt ja valutult tehtud. Õhtu edenedes asusime lavalaudadele ja kukkusime paugutama, rahvast oli meie ajaks lava ette tulnud rohkem kui hilisematel bändidel ehk siis jällegi vapustav uudis meie jaoks! Pühapäeval võtsime suuna tagasi Helsingisse, et jõuda õigeks ajaks laevale, jõudsime minuti pealt kuna soomlased olid sügava unega, autoga tulime 180 kilti tunnis ja isegi Peogeot-ile ja väiksele vanale Saabile ei olnud see mingi probleem. Kui eestisse jõudsime oli ilm võrratu ja olime ise nädalavahetusegi ülimalt rahul.
Hetkel oleme poistega stuudis ja salvestame ühte lugu laulu, trummid on sisse lindistatud ja hetkel võttis ohjad enda kätte "Kiilakas joo õlut Kaitseväelane" alias Kaido.
Oktoobri lõpul on meil tihe graafik kuna läheme Leetu esinema 21-22 ja järgmine nädalavahetus ehk 28-29 oleme eestimaal . 28-ndal oleme siis Viljandis Rubiinis! 29-ndal esineme koos soome bändiga Bill Skins Fifth Tallinnas klubis Tapper kus esineb veel Itaalia bänd Helia ja Läti bänd
Nautige viimaseid soojasid päevasid, päevitage, ostkke päikse kreemi ja käige ujumas!

pühapäev, 4. september 2011

Okou Sapaghettio.



Noo nii kallid sõbrad, tuttavad ja muud lojused, kes põnevusega ootavad meie blogi. Kuna Blogspot otsustas minu viimase blogi maha lasta ilma mingi hoiatuseta (ju oli siis nii halb), proovin siis nüüd uut trükkida ning vähe informatsiooni ka teile jagada!
Augusti algus algas meile väga põnevalt kuna 2 augustil oli bänd esimest korda laval ilma Kaidota (puhaku ta rahus seal Tapa kaitseväes!) kellel muide septembri keskel saab läbi noorteaeg ja on jälle õige moment Jõgiaasade residentsi sauna maanduda pikemaks ajaks. Laiv läks väga edukalt ning samuti oli võimalik näha esimest korda eesti ajaloos vendasid Jõgiaasasid korraga laval, midagi erilist see kindlasti polnud, sest miski pärast öeldakse, et kõik kolm ühte nägu, järelikult oli kolm ühesugust meest korraga laval. Teisipäevane päev tõi Tallinnasse Rockstarsi ohtralt inimesi kes tulid kaema Tšehhi poisse tuuri läbisõidul Eestisse. Mehed väga sõbralikud tegid ausat kütet ja pole midagi halba öelda, loodame et tuur läks edukalt neil!
5 August reedesel päeval oodati meid Läti pealinna muusikalist arengut selles kandis läbi viima, kahjuks peab tõdema, et areneda meie muusika järgi oli inimesi vähe, kuid see eest väga muhe laiv tänu kohalikele bändidele kes meie ajal ette lõnga loopima tulid, suur kummardus neile!
Õhtu möödudes otsustasime poistega kuskile pubisse minna ja normaalselt nokad täis tõmmata! Asi õnnestus vägagi edukalt, magama saadi hommiku tundidel kui ma juba tavaliselt ärkan, see kord siis nii pidi. Järgmine päev oli kokku lepitud, et kell 12:00 TÄPSELT saame me klubisse sisse ning auto kätte ja asjad autole soetada. Paraku see nii ei läinud, vaid hoopis võttmetega isikud otsustasid ennast muusikaliselt arendama minna mõnikümmend kilomeetrit eemale festivalile ja naasesid alles kell 18:00 pealinna meid abistama. Mida me tegime selle 6 tunniga te küsite? Läksime meie siis poest läbi parki istuma ning rahulikult õlut libistama! Nii me seal siis 7-kesi istusime Jõgiaasad, Baskin, Rauno, Saare Mart (ei teagi kust tema autopeale sattus! Aitäh Mart!) ja loomulikult meie kuues liige Raido von Helimees Traumann. Õhtu saabudes saime enda asjad kätte ja hakkasime Karksi-Nuia poole ajama panema, lõppes kogu värk saunaga nind uniste meestega kes pühapäeval mitte just kõige paremate nägudega ei ärkand! Tripp oli vinge ja loodame seda kindlasti korrata!

Mida toob meile ja teile september?
Esialgu läheme 23-25 sept soome põhjanaabritele külla ja kavatseme Helsingis ja Salos elumajad praguseks moshida. Ning üks eriti värske uudis on veel meil selline, et kavatseme 30 sept - 2 oktoober minna Raidole külla ning paugutada ühe loo linti!!! Millise, seda me veel ei ütle aga tõotab tulla siga vinge värk, tasub ära oodata.
Tõmba otsad lohku ära ja loodame, et blogspot ei kavatse seda bogi kustutada aga ma olen seekord ka veits IQ-d kasutanud ja salvestan asja isegi arvutisse!
Sodige oma harilikud tindist tühjaks ja spikerdage kuis jaksate, peatse kohtumiseni!




neljapäev, 30. juuni 2011

Goodbye for now

Hei võlgnikud ja koduabilised!

Suvi on käimas ning päike põletab täie raha eest. Poed on šašlõkkidest, grillvorstidest tühjaks ostetud ja Eestimaalt on kui tina tuhka kadunud korralik ports sigu ning kanu. Kindlasti pole need kaks nähtust omavahel seotud. Aga mis me ikka grillime, suvel ju muudki teha. Kellele meeldib ujumas käia, kellele rattaga seina sõita - tegevusi küllaga. Meie aga oleme teinud proovi, et juba homme Hard Rock Laagris rahvale kannaga makku sõita. See on meie jaoks kahtlemata aasta suursündmus ning plaanime kütta nii et pilpaid lendab! (loodame, et ei pea midagi kinni maksma).

Eelmine blogi sai küllalt pikk, et seekord tiba lühemalt teha ja ega polegi muud kui soovida teile ilusat suve jätku ja palju õlut. Annan blogipidamise kohustuse Otile edasi, sest juba esmaspäevast ootab Eesti Kaitsevägi mind oma ridadesse, nii et 11 kuu pärast näeme! Aga ega ma Levot ja teisi ka hätta ei jäta. Kui ma sõjaväes kätekõverdusi teen, siis asendab mind hea sõber ja brootal-death-metal-guru Karel Jõgiaas.

Aga nüüd, sööge maasikaid ja libistage mõdu!

Kõike head,
Kaido


kolmapäev, 25. mai 2011

Oh Jebus!

Hei kallid, armsad ning äraütlemata šarmantsed blogilugejad!

Kindlasti on Teie peas keerelnud küsimused, kuhu jäi Eesti võit Eurovisioonil ning miks mõned lehmad annavad vähem piima. Pärast mitmeid aastaid analüüse ja teste on meie sõltumatu instituut vastused leidnud, kuid me ei saa neid hetkel avaldada, sest need on ühes teises kohas suures mustas kotis. AGA saan vastata Teie küsimata küsimusele, mis on toimunud vahepeal.

Emerald on sel aastal olnud röövretkel päris mitmes välisriigis. Kuna Lätist sai juba räägitud, siis peatuks pikemalt esimesel Leedu reisil. Kõigepealt külastasime Vilniust, klubi XI20, mis oli oma õhkkonnalt väga aromaatne ja üsnagi hurmav. Tõeline underground klubi, kus käisid peamiselt punkarid. Peale meie oli veel üks bänd, mille nime kahjuks ei mäleta, kuid poisid mängisid ausat punki. Üldiselt oli see klubi väga äge, aga vedas, et me seal ööbima ei pidanud, sest kohati lehkas seal nagu laudas. Kitarri pidi ka laivi ajal rohkem häälestama, sest vinge virtsahais tõmbas keeled kosmilise pinge alla. Teine sihtkoht oli Šiauliai, Pogo Baras. Sinna jõudes käisime klubi kõrval olevas restos ja õgisime kebabi ning üks mees andis sisse veidra tellimuse: "I have a 30 cm Mexican Strong please!" Õnneks kelner ei vastanud talle, et: " Yes, very nice, but can I take your order?" Kõhud täis, läksime tagasi klubisse, kus võisime alustada juba soundcheckiga, mis sujus enam-vähem okeilt. Võib-olla Leedu valgustehnika peabki kidravõimud surisema panema. Kuna esinemiseni oli üsna palju aega, siis potsatasime baari ees maha ja haarasime humalakannud kätte. Aeg kippus venima, kuid lõpuks oli üle ootuste palju rahvast koos. Olime õhtu ainus bänd ja kohal oli ligi 100 inimest. Pärast väsitavat laivi suunati meid hostelisse, kus olid ülipehmed voodid, kuid samas hommikul duši all käies kukkusid seinast mõned plaadid maha. Kahe otsaga asi.

Pärast Leedut anti meile ka võimalus parvetada Soome. Võimud ja kitarrikohvrid käes, sammusime laeva peale ja parkisime ennast kohvikusse laua juurde. Sõit möödus väga uniselt ning nii mõnigi mees ärkas reisi lõpus aknalaual. Sadamasse tulid meile vastu Jebus ja Tommi, kes parkisid oma autod võimalikult kaugele, et võime nii palju tassima ei peaks. Lõpuks jõudsime Forssa linna, mis oli vist Soome ameerika autode pealinn, sest pea igal momendil võis näha liikumas mõnda uunikumi. Kuna soundchecki võis alustada alles kell 11 õhtul, siis pidime terve päeva ära sisustama. Just nimelt, me ei teinud mitte midagi. Kui nälg hakkas võimust võtma, siis sammusime baari juurde ja tellisime mõned õlled ning kenad praed. Kahjuks läksime me kolm (Rauno, Raido ja mina) einevalikuga alt. Tellisime kanatiivad Texas Pete'i Hot kastmega. Ja see oli tõesti hot. 12-st kanatiivast suutsin ära süüa 3, siis hakkas suu metsikult tulitama. Alles pärast kahte klaasi õlut hakkasid tingimused paranema. Lõpuks küsisime baarist jääkuubikuid ka, et neid tiba lutsutada. Lõpuks saabus aeg soundcheckiks ning varsti pärast seda võis juba esimene bänd lavale astuda. Me mängisime viimasena ning kuigi publikut palju polnud, siis oli ikkagi äge müristada.

6. mai - Ärkasin hommikul 7-st, et minna Viljandisse ja kell 9 Levoga Tallinna poole sõitma hakata. Läksime soomlastele sadamasse vastu, et nad ära ei eksiks ega kogemata kuskile mujale esinema läheks. Tuttavad näod paistsid juba kaugelt ning pärast pikemat jutuajamist võis tõsta nende kola bussi. Kuna poistel olid kõhud tühjal, siis otsustasime minna traditsioonilisse söögikohta - McDonaldsisse. Tõmbasime kiirelt juustuburksid kere vahele ja andsime bussile kõvasti piitsa. Ilmselt on sellele bussile ka varem mõnusalt piitsa antud, sest mida kiiremini sõitsid, seda rohkem oma elu silme ette kippus. Vahepeal me käisime ka Viljandist läbi, kuid kuna seal ei toimunud suurt midagi huvitavat peale prooviruumi külastuse ja väikese ekskursiooni lossimägedes, siis ma ei hakka sellest rääkima. Tegelik sihtpunkt oli Tartu. Loomulikult ei suutnud keegi vastu panna, nähes McDonaldsi silti ning võis jälle rahakotirauad avada. Pärast söömaorgiat läksime Rock'n'Roll Helli ja võisime alustada juba soundcheckiga. Õhtul mängis 3 bändi: Unholy Fables, meie ja meie Soome sõbrad Bill Skins Fifth. Kutid kütsid ikka täiega ning käimatit oli küll ja veel. Pärast laivi sõitsime Karksi-Nuia, et minna Jõgiaasade residentsi sauna. Pole midagi paremat kui saun pärast väsitavat laivi.

Pärast Tartut saime aga meeldiva uudise osaliseks. Kuigi Leedu festivali GaDi esinejad olid juba kinnitatud, siis anti meile ikkagi võimalus seal mängida. See oli väga timm. Festival ise kestis 3 päeva ja oli seni kindlasti kõige ägedam koht, kus me mänginud oleme. Kuigi üritus tundus algul rahulik ja inimesed sõbralikud, siis suutis üks tüüp ikkagi neljale leedukale labidaga äsada. Aga ka see polnud veel kõik. Laupäeva õhtu jooksul ilmus festivali peastaapi väikese ajavahemikuga kokku 14 inimest. Kõigil olid pead veriseks löödud. Samas näitas ka Leedu kiirabi, et nad on valmis sellisteks olukordadeks. 14 inimese jaoks saadeti üks arstitädi. Sellest kõigest hoolimata oli see vinge nädalavahetus ning kui kutsutakse, siis läheme kindlasti sinna tagasi.

Esinemised pole aga lõppenud. Juba sel laupäeval mängime Viljandis klubis Rubiin ning loodame kõiki mürakarusid ja nuuskmõmmikuid seal näha. Tõmbame selle peo käima ja räpime täiega raha eest ... see tähendab, täie raha eest.

-----------------------------------------------------------------------------
Umbes nii pikk peaks olema gümnaasiumi lõpukirjand.


Tähtsad jutud said räägitud ja võibki hakata otsi kokku tõmbama. Kes veel mäletab postituse alguses mainitud musta kotti ja tahab seda endale võita, siis lükkaksin siinkohal käima ühe võistluse. Kuna koti sisu on salajane, siis ei tule ka küsimus kergemate killast. Mis värvi on Ardi Liivese rahakott?
Kõik vastused palun saata aadressile emeraldest@gmail.com. Kõigi vastajate seast valime välja 2 õnnelikku, kes võivad oma raha eest reisida Islandile, et küsida ühe mehe käest, miks Juhan Paadam valetab.


Seniks aga olge tublid, grillige pihve ja taltsutage oma mürsku.
Kõike head,
Kaido



teisipäev, 12. aprill 2011

Sūkāt olas, pērtiķiem!

Hei oimarobotid ja tolmurullid!

Lumi on sulanud, päike paistab lagipähe, linnud mauravad puude ja postide otsas. Sulelised on soojalt maalt tagasi tulnud ning on aeg välja otsida õhupüssid, et oma suvist marjasaaki suurendada. Aga ega me pole vägivaldsed poisid ja marju me üldse ei kasvata. Selle asemel teeme me proove ja pahatihti käime ka esinemas. Kuna me polnud tükk aega välismaad külastanud, siis otsustasime midagi ruttu ette võtta. Kõigepealt võtsime ette õlut, seejärel kerge leili ja pärast käisime pesemas. Siis mingi hetk läksin ma koju magama.
Ja siis see algas - 8-ndal aprillil tassisime trääni bussi ja seejärel lukustasime proovika uksed, et pätid koridori kaklema ei läheks. Ees ootas (t)öine nädalavahetus Lätis. Otsustasime, et sõidame mööda otsemat teed ehk siis Mõisaküla kaudu. Selge viga. Kohati tundus, et lätlased on meelega oma teed õhku lasknud või siis labidaga sinna auke tekitanud. Tsiteeriksin ühte lätlast "In England you drive on the left side, in Germany on the right side, but in Latvia you drive on the best side." Tõsi ta on.

Esimene peatus oli Cesises, Fonoklubsis, kus oleme varemgi klubis tantsimas käinud. Kohale jõudes käisime kohe Maximast läbi ja varustasime ennast vedelikuga. Seejärel juhatati meid klubi teisele korrusele, backstage'i, kus oli televiisor ja mitu mitu diivanit. Teleka sai ka tööle panna. Umbes südaööl lubati meid lavale. Rahvast oli eelmise korraga võrreldes nelja inimese võrra rohkem. Esitasime 10 lugu, milleks kulus 41,5 minutit. Pärast mahedat laivi tarisime oma kola backstage'i ja nööpisime mõned pudelid lahti. Siis otsustasime, et läheme magama ja me ei käinud ööklubis nimega Black Cat tantsimas.

9. aprill - võigas hommikusöök kontoris ja hirm Liepajasse sõidu ees. Sihtkohta jõudsime varem kui vaja. Klubi kõrval asus mahe söögikoht, kus pakuti maailma kõige paremaid burgereid. Ühel burgeril oli isegi nimi - Hugo Chavez. Imesime pihviga saiad noppelt sisse ja läksime soundchecki tegema. Ööbisime lukshotellis, kus oli ka telekas. Hotellis kohtasime ka ühte Eesti bändi - Superliustik. Nad mängisid samal õhtul hotelli pubis. Käisime Panoga neid kuulamas ja tuleb tunnistada, et üllatavalt äge muusika oli. Emerald ise sai alles poole 2 paiku lavale, aga see ei heidutanud kedagi, sest see oli kõige vingem koht, kus me mänginud oleme. Pärast laivi läks jällegi suuremaks peoks ning magama saime jälle ebanormaalsel ajal. Õnneks kellelgi turvameestega probleeme ei tekkinud.. võib-olla.
Terve selle reisi ajal lõime ka ühe uue loo, mis on Koit Toome laulu Nädalalõpp viisil. Kahjuks on see nii ropp, et seda ei julge siin blogis avaldada. Samuti sai Emerald omale uue hüüdlause "Soe supp ja sibul!" (ka sellest meisterdati ropp variant). Lätlased õpetasid meile ka palju lätikeelseid sõnu ja ütlusi, millest kahjuks mitte ühtegi ei mäleta. Ehk oleks pidanud neid väljendeid rohkem kordama, sest nagu öeldakse - kordamine on tarkuse emo.
Sel reedel ootab meid ees aga Leedu. Reedel kütame Vilniuses ja laupäeval Šiauliais. Loodame kõiki Viljandi fänne seal näha.
Selleks korraks aga kõik. Uut postitust võite oodata pärast Leedu reisi kui me seal terve nahaga peaks naasema.

Olge muhedad ja tehke meie lugudest covereid!


Kõike head,
Kaido